3.4. Millist õppemeetodit valida?

Print Friendly, PDF & Email

Õppemeetodite valiku küsimus on tuttav igale õpetajale. Nii nagu õpisisu puhul, tuleb ka õppemeetodeid valides arvestada eelkõige kavandatud eesmärkidega ning sihtgrupi eripäraga.

Meetodite valikul on veel üks hea suunanäitaja – vastava tunni või teematsükli õpiväljundi verb. Näiteks kui eesmärgiks on, et laps analüüsib, mida head tema oma kaaslastele teha saab, siis sobivad õppemeetoditeks mõtlemist ja ideede genereerimist toetavad meetodid, milles õppijatel on aktiivne roll. Kui aga õpiväljundiks on, et laps teab piiblilugu, võib piirduda ka loova jutustamisega. Juhiseid õppemeetodite valikuks saab ka eelnevatest alateemadest, kus käsitletakse edukat õppimist ja õpetamist.

Samuti mõjutavad õppemeetodite valikut erinevad ressursid: kasutada olev ruum ja tehnoloogia, kohtumiseks kavandatud aeg, rahalised vahendid jm. Ometi ei tasu ressursside piiratuse tõttu takerduda vaid olemasolevatesse võimalustesse – pigem tasub pikkamööda võimalusi avardada ning teha tööd selle nimel, et võimalused toetaksid eesmärkide saavutamist.

Järgmises, üsna mahukas osas on kirjeldatud erinevaid õppemeetodeid. Meetodite kirjeldus järgib üldjuhul järgmist struktuuri, kuid alati pole kõik osad esindatud:

1) meetodi olemus koos viidetega kirjandusele, kus sellest rohkem lugeda saab;

2) meetodi kasutamise võimalused ja soovitused;

3) näide.

Alljärgnevate meetodite kirjeldamisel on kasutatud Piret Multeri ja Sulev Valdmaa koostatud raamatut „Põnevamad koolitunnid”, samuti Jeannie L. Steele’i, Kurtis S. Meredithi, Charles Temple’i ning Scott Walteri „Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks” ja Märt Hennoste „Arukas arutleja”. Meetodi valikul esitatavaid olulisi aspekte leiab käesoleva kogumiku Lisas 1 „Kuidas valida töömeetodeid?”.

Ajurünnak

Meetodi olemus. Loova otsingu meetod, mis aitab ületada passiivsust, mõttelaiskust, vähest eneseusaldust ja rutiini. Ajurünnak sobib väga hästi uute ideede ja lahenduste leidmiseks. Meetod on nii struktureeritud kui spontaanne tegevus, milles kindlaksmääratud aja jooksul innustatakse osavõtjaid arutatava probleemi kohta aktiivselt välja mõtlema nii palju eri- nevaid lahendusi, kui nad suudavad. Oluline on, et ideede väljapakkumine hoitakse lahus nende hindamisest, st et kellegi arvamusi ei kritiseerita ega kommenteerita.

Tegevus. Ajurünnakul püstitatakse küsimus, millele osalejad pakuvad võimalikke lahendusi. Õpetaja valib teema, sõnastab selle küsimusena ja kirjutab selle tahvlile. Lapsed väljendavad oma vastused fraaside või üksiksõnadena ja õpetaja kirjutab kõik ideed ilma valikuta tahvlile. Suuremate laste puhul on alternatiiviks ka see, et üks nende seast on kirjutaja ja teine vestluse juht. Vestluse juht peaks jälgima, et räägitakse ükshaaval, et kõik soovijad saavad sõna ja et keegi ei kritiseeri teise ideid.

Ajurünnak toimub etappidena:

■ õpetaja kirjutab üles kõik ideed (ka need, mis esmapilgul võimatute ja rumalatena tunduvad) ja asetab need nii, et osalejad näevad kõike seda, mis on juba öeldud. Väiksemate laste puhul võib kasutada ka muid visualiseerimise võimalusi kui kirjutamine;

■ ühiselt korrastatakse (vajaduse korral õpetaja juhendamisel) parimad ideed. Toimub lahendusvõimaluste hindamine, väljavalimine ja edasiarendamine;

■ vajaduse korral järgneb info otsimise faas, kus üles kerkinud küsimustele otsitakse vastuseid.

Meetodi kasutamise võimalused. Meetod on sobiv juhtudel, kui probleemi lahendamine nõuab loovaid ideid, ka enne uue materjali juurde minemist. Viimasel juhul kasutatakse vaid ajurünnaku esimest etappi tunni algul õpilaste eelteadmiste väljaselgitamiseks. Teine etapp sobib kasutamiseks tunni põhiosas juba uute teadmiste valguses.

Ajurünnakust räägitakse põhjalikumalt paljudes materjalides ning sellel on ka erivorme. Ajurünnakut on võimalik kasutada elektroonilises keskkonnas.

Näide. Ajurünnaku küsimused võivad olla näiteks sellised:

  • Mismoodi saab tänapäeval järgida halastaja samaarlase eeskuju?
  • Millised on toimiva kristliku kogukonna tunnused (suurematele lastele)?
  • Milline peaks olema kristlaste ja kristliku koguduse roll laiemas ühiskonnas?

Ajurünnakut võib jätkata teadmiskategooriate moodustamisega.

Teadmiskategooriate moodustamine

Meetodi olemus. Teadmiskategooriate moodustamise puhul koondavad õpilased ajurünnakus pakutud mõtted ja ideed rühmadesse. Seda võib kasutada ka eraldiseisva meetodina. Meetod aitab muuta õpilaste mõtlemist süstemaatilisemaks ja prioritiseerida oma teadmisi hoomatavatesse tervikutesse.

Tegevus. Teadmiskategooriate moodustamise aluseks on ajurünnaku käigus esitatud teadmised ja arvamused, kategooriad pakuvad õpilased ise välja. Näiteks võivad kategooriad olla tegevuse aeg, koht, sündmused ja tagajärjed.

Meetodi kasutamise võimalused. Sobib ajurünnaku käigus selgunud ideede korrastamiseks, eriti kui nendest soovitakse tuletada edasisi tegevusi.

Näide. Halastaja samaarlase eeskuju järgimise ideid võib korrastada lähtuvalt järgmisest küsimusest: mida saame sellel jõuluajal teha teiste laste heaks enda ümber?

Interaktiivne jutustamine

Meetodi olemus. Esmapilgul on meetod küll õpetajakeskne, kuid hästi läbimõelduna kasutatav ka aktiivõppe meetodina, mille käigus haaratakse kuulajad aktiivselt kaasa. Meetod aitab hoida õppija tähelepanu ja olla aktiivse kuulaja rollis. Meetod toetab kaasamõtlemis- ja arutlemisoskust.

Tegevus. Õppija saab jutustuse kuulamise ajaks kindla ülesande. Jutustaja võib ka ise samal ajal kaasa teha. Näiteks

■ ühe (või mitme) tegelaskuju valmistamine plastiliinist või rebimine paberist. Soovitatav on anda väiksematele lastele ainult üks tükk plastiliini ja kõigile sama värvi. Oodata, kuni kõik on kuju valmis saanud;

■ kokkuleppeliste liigutuste tegemine või esemetega märku andmine loo jutustamise käigus;

■ oma emotsioonide väljendamine loo kuulamise käigus: igal lapsel on käes kartongist ketas, mille ühel küljel on naerunägu, teisel aga kurb nägu. Kui laps tunneb lugu kuulates kurbust, siis näitab ta kurva näoga kettapoolt, ja vastupidi. Sobib enam eelkooliealistele;

■ kätega rääkimine (värvi oma käelabad seest- ja väljastpoolt ära ning saad näidata nelja erinevat isikut või emotsiooni);

■ jutustamise käigus valitakse kuulajate seast tegelased, kes mängivad kaasa. Jutustaja ülesanne on juhendada ja julgustada, et lapsed oma rolli kiiresti sisse elaksid ja kaasa teeksid. Jutustamistempo peaks olema vastav, et tegelased jõuaksid kaasa mängida.

Meetodi kasutamise võimalused. Meetod sobib kasutamiseks selliste lugude illustreerimiseks, mille tegevust, tegelasi või sündmusi saab liigutustega markeerida või rollidena läbi mängida. Eriti vajalik on kuulajate kaasamine väiksemate laste puhul, kelle tähelepanu on lühema kestvusega. Sobib hästi nii piiblilugude, Piiblis või koguduse jaoks oluliste inimeste elusündmuste edastamisel.

Erinevaid võimalusi lugude rääkimiseks

Pildid. Väiksemale grupile must-valged või värvilised koopiad loo illustratsioonidega A4 või A3 formaadis.

Videolugu. Vt nt liivale joonistatud lugu www.youtube.com/watch?v =QEjkoR_BxLI; külastatud 17. jaanuar 2012.

Varjuteater. Paberist välja lõigatud tegelasi liigutatakse grafoprojektoril. Piltidega illustreeritud slaidid’ Pildistamine. Loo tegevus on pildistatud tänapäevastest asjadest, aga võib anda lastele ülesande, et nad ise pildistaksid neid asju, mida selle loo jaoks tarvis on. Näiteks tuleb teha pildiseeria kümnest käsust. Selles lapsed kõigepealt joonistavad iga käsu kohta pilte, siis pildistavad neid ning lõpuks valivad koos iga käsu kohta ühe pildi välja.

Pusle-lood. Tükkideks lõigatud pildid, mida kokku pannes saadakse lugu. Intervjuu peategelasega. Näiteks tehakse intervjuu kellegagi, kes on selle loo võimalik tegelane.

Draama, sketš, pantomiim. Võib teha nii, et loo esitajad kutsutakse täiskasvanute seast, aga võib ka koos lastega hakata ühiselt draamat, sketši või pantomiimi tegema. Viimasel juhul saadakse teada lugu, tegelaste motiivid ja muu oluline ettevalmistuse käigus. Tähtis on, et õpetajal endal oleks ettekujutus, milleni ta tahab jõuda, ja siis koos jõutakse ühise tulemuseni, millega kõik on rahul. Hiljem võib seda sobivas kohas ka teistele inimestele esitada. Positiivne on selle juures see, et lapsed on loo risti-põiki läbi arutanud ning nad esitavad lugu, mis on neile endale tähenduslik.

Nukulood. Käpiknukud, näpunukud ja marionetid. Nt Eesti Lastemisjon valmistab ise nukud ja teeb nukuteatrit.

Flanellograaf. Flanellriidest kujud (inimesed, loomad, puud, põõsad, majad jms), mis jäävad kergelt flanellriidega kaetud tahvli külge. Paljud piiblilood on flanellpiltidena olemas.

Kohvrilood. Kohvri põhjas on penoplast või liiv, mille sisse saab torgata puidust šašlõkitikud, millele on kinnitatud paberist tehtud inimesed, põõsad, puud jms.

Esemete lood. Kasutada loos olevaid olulisi asju, näiteks Stefanose surmast rääkides kasutada ainult kive.

Igapäevaste asjadega lood. Kasutada igapäevaseid asju, mis illustreerivad loo aspekte. Näiteks hari – põlev põõsas; põrandapesumopp – Simson; kruus – inimene, kes jõi palju; saabas – inimene, kes kõndis palju.

Joonistamise lood. Jutustamise ajal joonistamine, selleks ei pea olema kunstiharidusega – väga hästi võib tegelaskujusid joonistada näiteks kriipsu- jukudena. Eelnevalt tuleb harjutada ja planeerida, kuidas pinda kasutada ehk kus mingi tegelane on ja mis seal taustaks on, et lõpptulemus oleks jutustatud lugu või siis piltide seeria.

Mänguasjadega lood. Kasutada jutustamisel erinevaid mänguasju näiteks, Lego ja Playmobil.

Looduslikud materjalid ja kasutatud pakendid. Kasutada erinevateks figuurideks näiteks tühje pudeleid, tualettpaberirulli südamikke jms. Figuure võib ka koos meisterdada.

Tollipulga lood. Tollipulgaga saab teha erinevaid kujundeid. Sobib näiteks rääkida halvatu tervendamise lugu Markuse 2:1–12, kus sõbrad viivad halvatu Jeesuse juurde. Näitlikuks õppevahendiks on tollipulk, millest tehakse vastavalt loos toimuvale kujundeid: voodi (sirge pulk), trepiastmed, maja, uks, katuse auk jms.

Kübaralood. Erinevad mütsid kehastavad erinevaid tegelasi. Jutustamise käigus vahetada mütse ja häält, et olla keegi teine isik.

Lõikamise ja rebimise lood. Loo jutustamise käigus valmib lõigates või rebides mingi kujund. Hiljem kordamise käigus võib sama teha koos lastega. Origami- ehk voltimise lood. Interneti otsingusse sisestada sõna origami, valida seal pakutud võimalustest. Volditud asjad sobivad ka õpetajal ning hiljem kordamise osas lastel jutustamiseks.

NB! Hea on kasutada erinevaid võimalusi ning mitte jääda ainult ühe juurde (näiteks läheb lastel igavaks, kui iga kord on piiblilugu flanellpiltidega).

Näide. Tähendamissõna külvajast (Mt 13:1-13)

Tegelased: külvaja, neli seemet, lind ja ohakas. Üks laps – külvaja kõnnib klassis ringi ja “puistab” suure kaarega “seemneid” siia-sinna. Esimene seeme kükitab maha, kuid selle viib ära teine laps, kes mängib lindu; teine seeme kükitab maha ja sirutub ülespoole, kuid närtsib kõrvetava päikse tõttu; kolmas seeme kükitab maha, sirutub ülespoole, kuid selle surub taas kükkasendisse laps, kes on ohakas; neljas seeme kükitab maha ja sirutub üles varvastele ning jääb mõneks ajaks nii seisma: teda ei ohusta tiirutavad linnud, kõrvetav päike ega ohakad.

INSERT-meetod

Meetodi olemus. Meetodi puhul kasutatakse interaktiivset märgisüsteemi ja selle eesmärgiks on tõsta lugemise ja mõtlemise efektiivsust. Meetod aitab lugejal aktiivselt kontrollida tekstist arusaamist.

Tegevus. Lugedes peavad lapsed tegema teksti servadele märke.

v nagu „linnuke” kinnitab tekstis seda osa, millega õppija on varem tuttav või mida arvas teadvat;

nagu „miinusmärk” peegeldab erinevat arvamust võrreldes sellega, mida lugeja varem teadis;

+ nagu „plussmärk” tähistab lugeja jaoks täiesti uut infot;

? nagu „küsimärk” tähistab teavet, mis jäi segaseks või vajaks lisaselgitust.

Meetodi kasutamise võimalused. Meetod sobib tekstist või filmilõigust arusaamise ehk funktsionaalse lugemisoskuse süvendamiseks. Sageli on nii, et lugeja loeb teksti, kuid lõppu jõudes pole tal aimugi, millest seal juttu oli. Ilma õpitu tähendusse süvenemata ei vii õppimine soovitud tulemuseni. Lugedes, kuulates piiblilugu või vaadates filmilõiku, vastavad lapsed neljale küsimusele:

■ Mida sa juba teadsid?

■ Mille kohta teadsid vastupidist?

■ Mis oli sinu jaoks uus?

■ Milles sa kahtlesid või mida soovid rohkem teada saada?

 

Otstarbekas on koostada tabel, nii et igasse lahtrisse märgitakse lugemise, kuulamise, vaatamise käigus või pärast seda vähemalt kaks asja.

 

Joonis 3. Insert-meetodi näidistabel

Näide. Teadmiskategooriaid saab moodustada loomisloo, Iisraeli rahva ajaloo, Pauluse misjonireiside või paljude muude teemade kohta. See meetod sobib hästi ka pikema teema kokkuvõttes selle lõppu.

Tabeli täitmisele järgneb ühine arutelu. Arutatakse ka lahkarvamusi ja seda, kas tekstist piisas nende selgitamiseks või on vaja täiendavat infot. Esile võib kerkida uusi küsimusi ning täiendava info otsimise vajadus.

Paaris- ja rühmatöö

Meetodi olemus. Meetodi teostamise viis, mis arendab õpilastes teistega arvestamise oskust ning võimaldab lastel aktiivsemalt õppeprotsessis osaleda. Paaris või rühmas teostatakse tavaliselt mõnda sisulist ülesannet, seepärast on hea seda kasutada koos sisulise meetodi nimetusega, näiteks teksti lugemine paaristööna.

Koostöised meetodid võimaldavad arutelu ja probleemilahendamist väiksemas grupis. Need sobivad teemade aruteludeks, kogemuste jagamiseks ja küsimustele vastamiseks. Kui tegemist on keerukama või uut tüüpi ülesandega, siis on grupiga kergem alustada – üksi jääb laps kergemini hätta ja ka juhendada on kergem grupikaupa.

Paaristöö

Paaris töötades tõuseb õppijate aktiivsus ja paraneb tehtud töö kvaliteet, sest enesekontrollile lisandub paarilise tagasiside. Õpilased õpetavad üksteist, kuid teist õpetates õpivad ise rohkem kui teiselt õppides. Näiteks loo edasijutustamine aitab paremini mõista selle mõtet, sest teist õpetades tuleb ise sellest põhjalikult aru saada ning lugu oma sõnadega edasi anda. Oma eakaaslase poolt õpetatu on vahel paremini mõistetav kui mõne täis kasvanu öeldu. Õpetamise reegel on: kui tahad endale midagi selgeks teha, siis hakka seda teistele õpetama.

Näiteks paaristöös võib rääkida seda, mida eelmisest tunnist mäletatakse, suuremate laste puhul võib kumbki lugeda ühte, aga teise omast erinevat teksti ja seda siis teisele jutustada. Suuremad lapsed võivad näiteks tutvustada teineteisele erinevaid kuningaid Iisraeli rahva ajaloost või seda, mida nad on Jeesuse imede või jüngrite iseloomu kohta teada saanud.

Rühmatöö: õppimine väikeses rühmas

Väikeses, kolme- kuni viieliikmelises rühmas õppimine kätkeb endas terve rea mitmesuguseid erilaadseid tegevusi – ülesannete kooslahendamist, diskussioone, ajurünnakut, projektide tegemist, mängimist ja olukordade lahendamist. Loetelu võiks veelgi jätkata. Õppeülesanne antakse kogu rühmale ja väikerühma eelis on see, et keegi ei jää tagaplaanile. Rühmad on hea hoida pigem väiksed, üle viieliikmelistes rühmades on oht, et osa jääb kõrvale. Kaheliikmeline rühm seevastu on pigem paar.

Õppeülesanded võivad rühmatöö puhul olla ühesugused kõikidel rühmadel, kuid võivad olla ka erinevad. Lõpuks esitlevad kõik rühmad oma tulemusi kas kirjalikult või suuliselt. Sama ülesande puhul võib suuline esitlus muutuda igavaks, seepärast tasub alguses lasta igal rühmal öelda vaid mõni neile oluline asi, vajaduse korral võivad nad hiljem öeldut täiendada.

Meetodi kasutamise võimalused. Paaridesse/rühmadesse võib lapsi jagada mitmel moel:

■ laste võimete alusel;

■ kindla tunnuse alusel. Näiteks sünnikuu, tüdrukud-poisid eraldi, eesnime esitähe, pikkuse, silma- või juuksevärvi või muu tunnuse järgi;

■ loendamise alusel. Näiteks kaheks/kolmeks/neljaks loe;

■ loosimise abil. Valmistatud on sedelid: punased, sinised, kollased – ühesuguse sedeli tõmbajad moodustavadki rühma;

■ mosaiikpildi abil. Õpetaja lõikab erinevad pildid nii mitmeks tükiks, kui ühes rühmas peaks liikmeid olema;

■ postkaardi abil. Vaja on niipalju erinevaid postkaarte, kui palju on vaja moodustada koostöögruppe. Postkaardid lõigatakse nii mitmeks tükiks, kui palju on rühmas liikmeid. Postkaardid segatakse ning iga osaleja võtab ühe tüki ja leiab teised, kellel on sama kaardi tükid. Seejärel tuleb kaart kokku panna. Keerulisemaks teeb asja see, kui on ühesugused postkaardid, aga need on lõigatud erinevalt.

Rühmatöös võiks ka mööbli ruumis vastavalt paigutada, nii et rühmaliikmed saaksid üksteisega vabalt suhelda ega segaks teiste rühmade tööd. Kui rühmatöö kestab pikemalt, tuleks määrata ka protokollija ja rühmajuht. Õpetaja jääb rühmade tegevuse ajal tagaplaanile ja abistab vaid vajaduse korral. Rühmatöö kokkuvõtted esitatakse kogu klassile ja arutelule antakse hinnang.

Dramatiseering

Meetodi olemus. Dramatiseering on koguduse lastetöös juba kaua kasutusel olnud meetod, mida enamikus kogudustes siiski teenimatult harva kasutatakse. See on minilavastus, kus näitlejateks on õpilased. Dramatiseering arendab laste väljendusoskust, kujutlusvõimet, mälu, tähelepanu, liikumis- ja suhtlemisoskust. Rolle täites rikastuvad emotsioonid. Meetodi abil õpitakse mõistma erinevaid olukordi ja arendatakse empaatiavõimet. See aitab muuta sujuvamaks ka suhtlemist eakaaslastega.

Tegevus. Ettevalmistuse käigus õpitakse tundma piiblilugu ning lavastuse käigus luuakse sild tänapäeva maailmaga.

Kui lapsi on palju, siis sõltuvalt piibliloost on otstarbekas jagada nad väiksematesse rühmadesse. Oluline on, et kõik saaksid osaleda. Kõigepealt loevad lapsed oma väikerühmas Piiblist ühe loo ja lavastavad sellest tänapäevase versiooni. Õpilane võiks jääda siinkohal ise loojaks ja eri nüansside leidjaks. Dramatiseering vajab kostüüme, vähemalt maske või tegelaste nimedega rinnasilte. Võib kasutada käpiknukke, mänguasju, koolitarbeid jm. Pärast dramatiseeringut arutatakse ühiselt vestluse käigus toimunu läbi ja antakse sellele hinnang. Hea on küsida, mida lapsed sellest kogemusest õppisid. Kogemus, mida ei analüüsita, võib jääda poolikuks.

Meetodi kasutamise võimalused. Meetod sobib kasutamiseks lastetöö erinevates vanuserühmades.

Näiteks võib esitada dramatiseeringu Joosepi loost, Jeesuse sünniloost, nelipühipäeva sündmusest vms. Eriti dramaatilisi lugusid ei ole hea väiksemate lastega kasutada, sest nad võivad liialt rolli sisse elada. Vältida tasub ka vägivaldset tüüpi lugusid.

Erinevad arvamused

Meetodi olemus. See on paaris tehtav õppemeetod, mille käigus selgub paariliste ühisosa ja erinevused. Õpilased on isiksused, kellel on erinevad eelnevad kogemused, tõekspidamised ja arusaamad maailma asjadest.

Sama teksti lugedes ei pruugi kaks õpilast seda ühtmoodi mõista.

Tegevus. Lapsed jagunevad paarideks. Koostatakse tabel ja see täidetakse arutelu käigus. Kõigepealt leitakse üks asi, mis meeldib mõlemale, seejärel veel üks asi, mis ei meeldi kummalegi. Siis üks asi, mis meeldib ühele ja teisele mitte ning vastupidi.

 

Joonis 4. Erinevate arvamuste näidistabel

Meetodi kasutamise võimalused. Meetod sobib kasutamiseks lasterühma esimestel nädalatel üksteise tundmaõppimiseks. Võib kasutada ka piiblilugudes toimunu üle arutamiseks ning seejuures oma arvamuse põhjendamiseks.

Lõpetamata lood

Meetodi olemus. Individuaalselt, paaris- või rühmatööna mõeldakse või kirjutatakse loole lõpp enne, kui on loetud autoripoolne/Piibli teksti lõpp. Lapsed kaasatakse aktiivselt loole lahendusi leidma.

Näide. Kadunud poja lugu, mis jäetakse pooleli sellelt kohalt, kus isa näeb väravast poega tulemas. Või Pauluse misjonireisidelt pärit põnevad hetked, näiteks laevahuku või maohammustuse loos. Suuremad lapsed võivad lõpuni jutustada ka algkoguduse lugu.

Näide. Taaveti ja Koljati heitlus 1 Saamueli 17, Simsoni jõu saladus ja reetlik Deliila Kohtumõistjate 16.

 

Tegevus. Õpetaja loeb ette mõne loo või kirjeldab mõnda elusituatsiooni. Lapsed peavad leidma sellele ise lahenduse ning seejärel esitama kokkuvõtte teistele. Ühele loole võib mõelda ka kaks erinevat lahendust (nt hea ja halva lõpuga variant). Kui esitatud lool on lõpp olemas, siis loeb õpetaja selle ette. Seejärel võrreldakse oma lahendust nii teiste rühmade poolt pakutu kui ka originaaltekstiga. Arutletakse, milline lahendus on parim.

Meetodi kasutamise võimalused. Seda meetodit võib kasutada kõikide lugude jutustamisel ja ka piiblilugude puhul. Pärast ennustamist loetakse Piiblist, kuidas lugu tegelikult lõppes ja võrreldakse oma lahendust Piiblist loetuga. Loo võib valida ka kirikuajaloost, inimeste suhetest või laste elust. Lastel võib lasta ka loo algus välja mõelda ja siis paluda teistel see lõpetada. Või lugeda lõpp ja paluda välja mõelda algus.

Arutelu ehk vestlus

Meetodi olemus. Arutelu ehk vestluse (kasutame neid siin sünomüümidena) üheks eesmärgiks on erinevate vaatenurkade sõnastamine ja kuulmine. Meetod soodustab aktiivset osalemist, pakub võimalusi analüüsiks, õpetab põhjendama ja parandab eneseväljendusoskust. Selle käigus õpitakse ka üksteist tundma. Õpetaja ülesanne on püstitada vestluse keskne küsimus ja hoida vestlust põnevana suunavate küsimuste abil.

Vestluse eesmärgiks on avada kuulajale mingi asja või nähtuse sisemine ehitus või omadused. Kuna õpilased ei julge tihti sõna võtta, siis peab õpetaja olema see, kes neid toetab ja tagant õhutab. Seega on õpetajal arutluses kriitilise toetaja roll. Väiksemate laste puhul tasub siiski jälgida, et vestluse pärssijaks pole liiga keeruline teemapüstitus – neil on suhteliselt keeruline abstraktsetel teemadel kaasa rääkida, sest nad alles liiguvad konkreetse mõtlemise faasist abstraktse suunas.

James Thomas Dillon on välja toonud neli võtet, mida õpetaja saab kasutada hoidmaks diskussioone õpilaskesksetena.

  1. Täpsustused, kus õpetaja peegeldab öeldut tagasi. Näiteks „Kui ma õigesti aru sain, siis sa tahad öelda, et…” või „Minu jaoks jäi veidi segaseks, mida sa ütlesid … kohta”.
  1. Küsimuste esitamine. Küsimusi võib esitada õpetaja, aga kui õpilased esitavad ise küsimusi, on arutlemine innukam. Küsimuste esitamist saab õpetaja omalt poolt ergutada, näiteks „Mis küsimusi see tekst tekitas?” või „Mis jäi tekstist segaseks?”.
  2. Märguanded õpilaste julgustamiseks. Selleks kasutatakse sõbralikku, küsivat, julgustavat ilmet, žeste või muud, mis ergutaks õpilast teemat arutama.
  3. Vaikus, mis on väga oluline just pärast küsimuse esitamist. „Ooteaeg” peaks kestma umbes viis sekundit, tekkinud paus motiveerib õpilast seda pausi täitma ja seega vastama küsimusele.

Õpetaja hästi suunatud küsimused on olulised iseseisva mõtlemise kujundamisel ja arendamisel. Hea küsimus väldib „jah” ja „ei” vastust. Iseseisvat mõtlemist soodustavate küsimuste moodustamiseks võib kasutada James R. Sandersi töötlust Benjamin S. Bloomi taksonoomiast.

On võimalik esitada väga mitmesuguseid küsimusi:

  1. Fakti tasemel küsimused – küsitakse faktilist infot loetu kohta. Harilikult nõuab nendele vastamine vaid otsest meenutamist. Edukaks vastamiseks peab õpilasel olema mõningane kogemus eristada fragmente teksti sisust. Need küsimused võivad alata sõnadega kes, millal, kus, kuidas.
  2. Vahendavad küsimused – info esitatakse uuel kujul, see tähendab, et toimub ümberjutustamine. Vahendavad küsimused innustavad lapsi infot restruktureerima või üle kandma erinevatesse kujunditesse. Õpilased vastavad vahendavatele küsimustele aruteluga kujutlustest, mida loetu neis tekitas. Näiteks „Jutusta ümber, mis on peamine mõte. Mida me sellega mõtleme?” 3. Tõlgendavad küsimused – õpilased leiavad seoseid mõtete, faktide, definitsioonide või väärtuste vahel, näiteks „Miks sinu arvates…?”. Sellised küsimused õhutavad juurdlevat mõtlemist.
  3. Rakendusküsimused – probleemi lahendamine või edasiuurimine olemasoleva info põhjal. Näiteks „Kuidas on seotud…?”, „Milliseid teisi näiteid tead…?” või „Mida sina teeksid sarnases olukorras?”.
  4. Analüüsivad küsimused – seoste analüüs. Tahetakse teada, kas ühte või teist sündmust on seletatud õpilaste arvates adekvaatselt või seletavad mingid teised tingimused või asjaolud seda paremini. Õpilasi võib küsitleda näiteks tegelaste motiivide või loo lõpu põhjendatuse kohta.
  5. Sünteesivad küsimused – suunavad loovale probleemide lahendusele ja originaalsele mõtlemisele oma oskustest ning kogemustest lähtuvalt. Näiteks „Mida järeldad…?”. Sünteesivad küsimused paluvad õpilastel luua alternatiivseid stsenaariume. Sünteesiva küsimused on näiteks „Mida need kaks tegelast peaksid sinu arvates ette võtma?” või „Milline teine tee aitaks nendes oludes vältida probleeme?”.
  6. Hinnanguküsimused – õpilase arvamus räägitud loo või tegelaste kohta (hea, halb), oma seisukohtade avaldamine. Näiteks „Hinda seda, kui su sõber jätab hambad pesemata.” Hinnanguküsimustes palutakse õpilastel kaaluda informatsiooni kvaliteeti või nende enda käitumist, sel taustal, mida nad on õppinud. Võib paluda hinnata tegelaste käitumist. Näiteks „Kas nad tegid õigesti või valesti”, „Kas nad olid ausad või ebaausad teiste tegelaste suhtes”.

Erivorm – vaba diskussioon

Meetodi olemus. Vaba diskussioon on aktiivõppe meetod, kus kõigi osalejate seisukohti arvestades püütakse leida lahendus mingile probleemile. Diskussioon klassis toimub tavaliselt arvamusavaldustena teatud teema kohta, kusjuures arvamuste aluseks on õpilaste oma kogemused või eelnevates tundides õpitu.

Näide. Diskussiooni teema: miks on nii palju erinevaid konfessioone? Mille poolest meie konfessioon erineb teistest? Mis on kõikidel kristlikel konfessioonidel ühist? Või väiksematele lastele: mis on põhilised tülide ja pahanduste põhjused?

Piibliuurimine

Meetodi olemus.,Küsimusi esitades ja teksti uurides luuakse selle meetodi abil eeldused Pühakirja mõistmiseks. Ühisesse piibliuurimisse on kaasatud kõik õpilased ning kõigil on võimalus kaasa rääkida.

Vahendid: Piiblid, valge tahvel, vildikad.

Tegevus. Piibli kirjakoht loetakse kaks-kolm korda läbi. Lugemisel on erinevaid võimalusi – kas keegi loeb ette kogu teksti, igaüks loeb ühe salmi või loetakse koos.

Teksti põhjal vastatakse küsimustele:

■ KES? MIS? Loetakse üles kõik antud loo tegelased ja kirjutatakse nende nimed tahvlile.

■ MIDA? KUIDAS? Mis toimus ja kes mida tegi?

■ MIKS? Miks keegi niimoodi toimis? Millised olid motiivid? Tuuakse paralleel tänapäeva eluga: mida loetu peaks tänasele kuulajale tähendama.

■ Kuulaja vastus tänasele kirjakohale, mida peaks muutma, tegema jne.

■ Mida sa said teada Jumalast, Jeesusest, Pühast Vaimust? Vastused tuleb leida vastavalt loetud tekstile. Kui tekstis ei ole midagi Jeesuse kohta, siis sellest loost lihtsalt Tema kohta midagi teada ei saa ja selles ei ole midagi valesti.

Kasutamise võimalused. Lugemine ja arutelu meetod peavad olema eakohased. Põhimõte on, et lähtutakse Piibli tekstist – sellest, mida loeti, mitte mida keegi antud loost mäletab või arvab. Arvamused tulevad alles kolmanda, MIKS küsimuse juures. Alustatakse otsekui puhtalt lehelt ja siis minnakse looga sügavuti.

Näide. Ruti loo (raamatu) käsitlemine. Või mõne Jeesuse ja Ta jüngrite vahelise vestluse kaardistamine.

 

Lumepalli veeretamine

Meetodi olemus. Rühmatöö meetod probleemi lahendamiseks ja konsensusele jõudmiseks. Kõik õpilased on aktiivselt kaasatud ja saavad oma arvamust avaldada. Meetod sunnib õppijat mõtlema, teisi kuulama ning argumenteerima. See meetod sobib pigem loovate lahenduste kui õigete vastuste teadasaamiseks. Sobib näiteks eetiliste küsimuste aruteluks, kristlike põhimõtete ellurakendamisvõimaluste leidmiseks ja plaanide tegemisel.

Tegevus. Püstitatakse probleem või küsimus. Kõigepealt kujundab iga õppija ise käsitletava probleemi suhtes oma seisukoha või pakub oma lahendusvariandid. Hea on täpselt kokku leppida, kes kui palju lahendusi või mõtteid pakub. Siis jätkatakse paarides ja kas kujundatakse ühine seisukoht või vähendatakse lahendusvariante poole võrra, näiteks kui kumbki paariline mõtles välja kolm varianti, siis oli paaril kokku kuus varianti, mille hulgast nad valisid vestluse abil välja kolm parimat.

Seejärel moodustatakse kahest paarist neljaliikmelised rühmad ja kujundatakse uuesti ühine seisukoht või valitakse kokkulepitud arv (meie näites siis kolm) lahendusvarianti. Seda grupeerimist võib jätkata veel ka nii, et kaks neljast rühma moodustavad kokku kaheksaliikmelise meeskonna ja seisukoha või lahendusvariantide läbiarutamisel jääb jällegi alles algne arv. Lõpuks võib iga grupi esindaja tutvustada oma rühma seisukohta teistele.

Ringlev ülevaade

Meetodi olemus. Õppijakeskne rühmatöö meetod, mille käigus õppijate rühmad tegelevad üksteise järel erinevatele küsimustele vastuste otsimisega. Kõik õppijad saavad oma arvamust avaldada.

Tegevus. Suurtele nummerdatud lehtedele on kirjutatud 4–8 küsimust, igale lehele üks küsimus. Lehed on asetatud ruumi eri kohtadesse.

Kolme- või neljaliikmelised grupid tegelevad kordamööda ühe küsimusega. Neil on aega 3–5 minutit arutleda ja kirjutada vastus kõigepealt ühele lehele. Siis liigutakse õpetaja märguande peale järgmise lehe juurde. Loetakse läbi eelmised vastused ja lisatakse oma kommentaarid samale lehele. Uue märguande peale liigutakse jälle edasi ja korratakse tegevust seni, kuni grupp jõuab oma esimese küsimuse juurde tagasi.

Järgneb ühine arutelu lehtedel oleva materjali põhjal.

Meetodi kasutamise võimalused. Meetod sobib kasutamiseks näiteks käsitletud teemade kokkuvõtete tegemisel tunni lõpuosas. Või erinevatele küsimustele lahendusvariantide leidmiseks.

Näide. Mida saime teada Jeesuse imetegudest? Milliseid teemasid käsitlesid ja millist õpetust edastasid Jeesuse tähendamissõnad?

Diskussioonivõrk

Meetodi olemus. Meetodi puhul kasutatakse graafilist kujutamisviisi ja tagatakse kõigi õpilaste osalemine diskussioonis. Meetodit on hea läbi viia paaridega. Diskussioonivõrk eeldab niisuguse küsimuse või väite olemasolu, millele saab vastata nii jaatavalt kui ka eitavalt. Küsimus peaks puudutama teksti või mingi olukorra tuumprobleemi.

Tegevus. Õpilased jaotatakse paaridesse. Iga paar joonistab ruudustiku, mille keskel on küsimus. Küsimusele otsitakse kõigepealt jaatavaid (vasakule) ja siis eitavaid vastuseid (paremale). Vastused pannakse kirja. Seejärel liitub paar teise paariga, kaalub kõiki poolt- ja vastuargumente ning võrdleb saadud vastuseid.

Klass jaotatakse suurematesse rühmadesse ja rühmad teevad oma vastustest kokkuvõtte, mis riputatakse klassi seinale. Õpetaja peab antud meetodit kasutades jääma ise tagaplaanile, vajaduse korral vaid toetab ja julgustab.

Diskussioonivõrgu skeemi võib koostada ka tahvlil.

Meetodi kasutamise võimalused. Kõigi teemade puhul, mis võimaldavad binaarset (jah või ei; poolt või vastu) küsimust esitada.

Näide. Kas Jeesus oli ajalooline isik?

Akadeemiline vaidlus/väitlus

Meetodi olemus. See on selgete reeglitega diskussioonivorm, mis võimaldab kõigil osaleda. Aitab mõista erinevaid seisukohti ning kujundada oma seisu- koht. Õpetab ka oma seisukohti paremini põhjendama. Kuna osalejad kaitsevad neile ette antud seisukohta, mis ei pruugi kokku langeda nende enda omaga, tuleb diskussiooni lõpus tingimata anda võimalus välja öelda oma tegelik arvamus. Väiksemate laste puhul ei sobi meetodit hästi kasutada.

Tegevus. Vaidluse aluseks on erinevaid seisukohti võimaldav teema. Vaidlusele võib eelneda tutvumine tekstiga ning seejärel esitatakse binaarne küsimus.

Kõigepealt paigutatakse õpilased neljaliikmelistesse gruppidesse, kus üks paar võtab poolt ja teine paar vastu seisukoha. Igaüks paneb individuaalselt kirja põhjendused, mis kinnitavad poolt või vastu seisukohta olenevalt sellest, mis seisukoht määrati. Aega selleks on 7–8 minutit.

Seejärel moodustatakse uued rühmad erinevate gruppide samal seisukohal olevatest õpilastest, kes võrdlevad ja täiendavad oma seisukohti. Aega antakse 4–5 minutit.

Järgnevalt alustatakse esialgses rühmas akadeemilist vaidlust ehk diskussiooni, kus on oluline oma seisukohti põhjendada. Arutelu lõpus palutakse õpilastel esitada oma tegelik seisukoht.

Meetodi kasutamise võimalused.

Näide. Hirm ja turvalisus – hea või halb (7-9-aastaste lastega)

  • Üks seisukoht: hirm on hea – Mida on põhjust karta? Kas hirm võib olla vahel hea? Kuidas?
  • Teine seisukoht: hirm on paha – Mis on asjatu hirm? Kuidas hirm segab elu? 

Ausus – poolt või vastu (10-14-aastaste lastega).

  • Üks seisukoht: alati tuleb olla aus.
  • Teine seisukoht: vale on vahel nii vajalik kui kasulik.

Abort ja/või eutanaasia poolt ja vastu (15-aastaste ja vanemate õpilastega).

  • Üks seisukoht: abort (eutanaasia) pole kunagi õigustatud.
  • Teine seisukoht: inimesel on õigus otsustada oma kehasse puutuva üle.

Intervjuu

Meetodi olemus. Aktiivõppe meetod, kus infoallikaks on keegi intervjueeritav.

Tegevus. Intervjuu teema ja osaliselt ka küsimused on eelnevalt ette valmistatud. Intervjueerijaks võib olla ka õpetaja või keegi lastest. Selle strateegia puhul on intervjueerija(te) eesmärgiks teabevaldajalt küsimuste varal välja meelitada teatud informatsiooni. Oma olemuselt pole see täpselt stsenaariumi järgi toimuv tegevus, sest intervjueeritav mõjutab oma vastustega vähem või rohkem edasisi küsimusi. Kui ta ei vasta täpselt, võib küsimuse uuesti esitada teise nurga alt või lisada täpsustav küsimus. Intervjuu võib olla tõeline – küsitletakse näiteks konkreetset inimest (kirjanik, kunstnik, poliitik, arst jne) või mänguline – keegi õppijatest mängib külalise rolli (piiblitegelane, mõni „kirjanik”, külaline kuskilt maalt vms.). Lastetöös sobib hästi kutsuda külla mõni koguduseliikmest professional. Või veel parem – minna võimaluse korral talle töökeskkonda külla.

Meetodi kasutamise eelised. Võimaldab teabevaldajal teadmisi edasi anda ilma loengut pidamata; aitab välja öelda mõtteid vastuseks otsestele ning asjaga seotud küsimustele, seda on suhteliselt kerge rakendada. Lisaks on intervjuu inimlikum ja konkreetsem kui lihtsalt õpetamine. Lastel võib ka lasta külalisele küsimusi esitada.

Näiteks on igati sobiv intervjueerida oma koguduse pastorit.

Venni diagramm

Meetodi olemus. See graafiline meetod sobib kasutamiseks teemade puhul, mis eeldavad vastandamist, võrdlemist või ühisosa leidmist. Diagrammi abil saab välja tuua nähtuste eriomaseid ja ühiseid jooni.

 

 

Tegevus. Venni diagramm moodustatakse kahest suurest osaliselt kattuvast ringist. Kattuvas osas tuuakse välja ühised jooned.

Näide. Võrdle kümmet käsku ja armastuse kaksikkäsku. Mille poolest nad erinevad, mis on neil ühist. Võrdlusandmed esita Venni diagrammina.

Kalavaagen

I variant
Meetodi olemus. Rühmatöö meetod, milles osalejad jaotuvad kahte rühma.
Tegevus. Moodustatakse sise- ja välisring. Algul arutlevad kõik siseringis olijad (kõik peaksid sõna saama). Välisringis olijad jälgivad arutelu, kuid ei sekku. Kui etteantud aeg lõpeb, esitab välisring oma tähelepanekud. Seejärel vahetavad ringis olijad kohad ning protsess kordub uue ülesande üle arutledes. Protsessi võib korrata niikaua, kui on ülesandeid. Aruteludele järgneb juhendaja juhitud lõppdiskussioon. Kõik etapid peaksid olema ajaliselt määratud ja piiratud.

II variant
Tegevus. Õppijad istuvad kahes ringis. Ringi keskel (akvaariumis) on väike ring (kuni neli liiget), ülejäänud rühma liikmed istuvad või seisavad välimises suures ringis (väljaspool akvaariumit). Välimises ringis istujad peavad vaikima. Diskussioon käib sisemises (väikeses) ringis. Kui diskussioon juba käib, siis on suure ringi liikmetel võimalus soovi korral diskussioonis osaleda, vahetades välja kellegi väikesest ringist. Seda tehakse tavaliselt koputusega seesmise ringi liikme õlale ajal, mil ta parasjagu ei räägi (!), ning tema kohale istudes lülitutakse diskussiooni. Seesmise ja välimise ringi vahelisi liikumisi võib olla mistahes arv kordi.

Kasutamise võimalused. Teadmiste ja kogemuste vahetamisel ja probleemide avaramaks mõistmiseks.

Mängud ja mängimine

Paljusid asju õpivad lapsed mängides märksa meelsamini. Õppimine võib sel juhul toimuda isegi märkamatult. Mäng on vaba, spontaanne, sundimatu, enamasti meeldiv ja huvitav, emotsionaalne. Mängud arendavad nii mõtlemist kui ka suhtlemise ja sotsiaalse elu reguleerimiseks vajalikke käitumismudeleid. Rohkesti on välja mõeldud mänge keeleõppeks, kehalise arengu soodustamiseks ja muuks.

Pühapäevakoolis ja lastetöös on mängul tähtis roll nii vahelduse pakkujana kui ka õpitu kinnistajana. Mida terviklikumalt mäng inimest puudutab, seda suurem mõju sel on. Samas ei tasu mänge kasutada ka ajatäiteks, vaid püüda siduda mängu õpetusliku osaga, aidates selle kaudu tunni õpiväljun deid omandada. Näiteks on pikka aega kristlikes lastelaagrites kasutatud päevatee mängu, kus lapsed peavad nn taevalinna jõudmiseks läbima raske teekonna kinniseotud silmadega nöörist kinni hoides. Nad ei tohi vaatamata „kiusajatele” ja meelitajatele nöörist lahti lasta.

Vaata veel näiteid Lisast 2 „Erinevad meetodid, mida saab rakendada ühe piibliloo teenistusse” ning näidet viktoriinist Lisast 3 „Viktoriin valikvastustega. Teema „LEIB””.

Comments are closed